Eesti Lugu
Avatar on see, kes räägib sinu lugu ka siis kui sind ennast füüsiliselt kohal ei ole. Avatar on lugu, mis kõneleb. Avatar sünnib igal hetkel uuesti, tema looja on ühelt poolt organisatsioon, kes endast kõneleb ja teisalt inimesed, kes sellest organisatsioonist kõnelevad.
TEDxTartu konverentsil ütlesin, et eestlaseks sündimine ei tähenda sünnitraumat. Tegelikult ei tähenda end eestimaalasena tundmine ka sünnitraumat, mis tähendaks, et sul on midagi viga. Tundub, et tänane Eesti lugu, mida me räägime, on depressiivne, nähtavalt on korrumpeerunud poliitikud, äpardunud ettevõtjad, kehv ilm ja nurjunud olümpia. Ma arvan, et eestlane olla on uhke ja hea, et need, kes on valinud oma hetkeolemiseks Eesti, on teinud õige valiku. Kui me ise endast ei kõnele, ei tee seda keegi.
Ühe paiga lugu ei saa luua ainult meedia või reklaam. Paiga lugu elab tema inimestes. Sestap kutsusingi TEDxTartu üles üheskoos vähemdepressiivset Eesti lugu looma. Tulemus on suurepärane. www.aunepast.wordpress.com
Juba on räägitud nii mõnigi lugu, on tulnud häid mõtteid, kuidas võiks tekkida meie avatar.
Eesti lugu
Kui me tahame, et Eesti loo looksid ühiselt Eesti inimesed, ei saa me küsida, mis peaks Eesti lugu olema: igal inimesel on oma visioon ja nii võime avastada end kordineerimatust olukorrast, kus igal ühel on eri nägemus ja seetõttu ei jõua asi kuhugi.
Pigem peaksime küsima ja üheselt defineerima selle, miks on Eesti lugu vaja. Kui suudame panna piisavalt palju inimesi nägema sellise avatari vajalikkust, on meil kõigil ühine ettekujutus sellest, missugune peaks lõpptulemus olema (ehk milleks seda vaja on.)
Lugu peaks asuma Internetis, selles osas ei ole mingisugust küsimust, sest ainult nii jõuab see lugu ka piisaval määral Eestist välja. Lugu, mida ei räägita ei ole olemas.
Seega: kas Eesti lugu on vaja eestlastele või neile, kes seda ei ole? Kindlasti on vaja seda mõlemale, kuid eestlased vajavad seda pigem selleks, et seda lugu luua ja välismaalased selleks, et seda lugu kuulda.
Alexander Maasik
pakun välja hoopis alternatiivse idee – luua mingi meeldejääva nimega sait (näiteks lovestonia.eu) ja kutsuda kõiki inimesi üles eestist sinna pilte üles laadima. midagi sarnast sellega, mida okia mõnda aega tagasi tegi, aga suuremal skaalal. mitte ainult paar tuhat eesti blogijat, vaid kõik inimesed – kõigil pole blogi, aga enamikel on fotoaparaat.
Anni
Idee tundub iseenesest väga hea ja huvitav, kuid ma kipun kahtlema, kas eesti rahvas just suuremas pildis kaasa lööks. Loomeinimesed loomulikult, aga üldiselt on mulle jäänud mulje, et eestlased lihtsalt ei viitsi, nad on ükskõiksed. Kuna aga Internetti kasutavad kõik, siis sealse avatari kaudu loo loomisel aitaks kindlasti paljud kaasa, kas või igavusest või natukesest huvist ajendatuna. Ja siis see väike osa, kes teevad seda kultuursemaid, suuremaid eesmärke silmas pidades. Siiski, kogu oma skeptilisuse juures usun ma seda, et koos, ühiste eesmärkide nimel tegutsedes, pole miski võimatu. Thumbs up Eesti loo talgutele.
Mulle meenus hetk tagasi Eesti loo loomisele mõeldedes üks eelmisest nädalast pärinev e-kiri kliendilt, kes loovülesannet andes kirjutas: “Ühelt poolt oleme me siin muidugi kodukootud ja takused, kuid teisalt pooldame kaasaegseid infotehnoloogilisi lahendusi..” Ma arvan, et see kirjarida kõneleb väga lihtsalt ja ilmekalt tänasest Eestist ning seda kaunis positiivses toonis.
Mulle meeldib hiljutine algatus, parandada internetis pildiliselt otsingu “welcome to estonia” kuvandit läbi blogipostituste. See hakkab juba pisut vilja kandma, ent arenguruumi veel on.
Erinevad Eestist väljapoole suunatud portaalid, mis näitavad hunnituid pildikaadresid keskenduvad suures plaanis vaid turistile ja turismile.
Mis oleks, kui talgute korras käivitataks kvaliteetne portaal – miks mitte ühe eelkõneleja poolt soovitatud lovestonia.com, aga ärgem keskendugem vaid kaunitele vaadetele, rääkigem seal kõigist positiivsetest suurtest ja väikestest saavutustest, mida meil sageli juhtub – pangem uudisvoona jooksma info nii teaduse, kunsti, kultuuri kui infotehnoloogia kohta.
Lihtsakoelise kodanikualgatuse korras peetava blogi, mille juurde nii meil endil kui meie külalistel on põhjust ikka ja jälle tagasi pöörduda. Muidugi nõuab see eestvedajatelt aega ja pühendumust ja eelkõige järjekindlust. Keelevaldamist ja serveriruumi. Jutustamise ja toimetamise oskusi ning üksjagu ka kriitilist meelt. Mis lugu see on, mida me räägiksime on võtmeküsimus. Räägime Eesti lugu – siirast ja igapäevast – kes me oleme ja mida me teeme.
Muidugi võiks ühel hetkel mõni aktiivne ja seiklusaldis seltskond võtta ette ka korralikult läbimõeldud ja tehniliselt varustatud Road Trip’i alustuseks mööda Euroopat, sõita külast külasse, korraldada filmiõhtuid ja ühislaulmisi, pakkuda Tallinna kilusid ja musta leiba, rääkida kohalikega Eesti elust ja maailmaasjadest. Keskenduda mitte suurlinnade vallutamisele vaid väiksemate asulate ja külade elanikele, kes nii või teisiti meelelahutust otsivad.. Küllap neil siis küsimus tekib, mis see Eesti ja kes need eestlased õige on.
Kõik mis meil on ja mida meil väidetavalt ei ole, sõltub kontekstist. Kas meie ilus loodus on ikka ilus võrreldes Norra Fjordide või Ahvenamaa saarestikuga? Või kas meie kliima ja ilm ikkagi on nii halb võrreldes maavärinate ja orkaanide poolt räsitud piirkondadega?
Kodanikualgatust soovides,
Mereli Kivi
Arvan, et seda sorti lugusid võiks olla meil paljudel rääkida. Minu meelest üks Eesti lugusid on see, et see on üks suur vastuolude maa ja tänu sellele ongi huvitav!
Paar näidet:
Olin parajasti ajateenija ning koju puhkusele tulnud, kui istusime isa ning paari peretuttavast meesterahvaga saunas. Nagu ikka läks jutt sellele, et kuidas siis Eesti sõjaväes asjad ka käivad, et meil vene kroonus omal ajal oli nii ja nii. Siis jõudsime ühel hetkel tõdemuseni, et meie pere mehed on teeninud kolme erineva riigi armees – mina eesti, isa nõukogude ning tema isa sõja ajal saksa armees.
Mida on rootslastel sellele vastu panna! 100 aastat rahu, ehk ühiskondlikus mõttes totaalne igavus nagu üks tuttav kunagi ütles – muidu tore maa, aga kole igav on nii et üle paari nädala ei pea vastu. Meil kui muud ei juhtu, läheb kasvõi buss katki ja lööb päevaplaani segi. Põnev! Rootsis seda kunagi ei ole, neil on uuemad bussid.
Ühtlasi jäime töökaaslasega arutama, et miks Eestis on maailma kõige ilusamad naised. (nii ei arva mitte ainult eestlased vaid paljud välismaalased, kes Eestis käinud) Aga selle pärast, et aegade jooksul on sellelt maalapilt üle käinud ju nii venelased, rootslased, poolakad, sakslased. Ning parema osa geenidest oleme nendelt kokku kogunud.
