Aune Pasti ajaveeb RSS

Kas ebaeetiline on halb?

Suhtekorralduse headuse või eetilisuse mõõtmine on sama tänamatu töö nagu aastaks ajaks ilma ennustamine. Tõde selgub ikka hiljem ning selle saamislugu mõjutavad tuhanded pisiasjad. Kergem on vastata küsimusele, milline on hea suhtekorraldus. Et kommunikatsioon on pidev protsess, siis tasub selle tulemlikkust mõõta ka pikemas ajaperioodis. Üks kaotatud lahing ei tähenda veel terve sõja kaotamist. Samamoodi ei tähenda üks ebaõnnestunud projekt ettevõttele, asutusele või erakonnale üldise suhtekorralduse tagasihoidlikku taset. Ehk siis hea suhtekorralduse tulemuseks on pidev ja üldine positiivne maine, kõnealuse valdkonna hea teadvustamine avalikkuses jne. Väheoluline ei ole ka see, et hea suhtekorralduse tagant ei tohiks välja paista suhtekorraldaja kõrvad.

Keerulisem on küsimus suhtekorralduse eetiliste kriteeriumide määratlemine. Teoreetiliselt võiksid siin kehtida samad põhimõtted, millest me ka oma igapäevases elus juhindume. Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle endale tehakse. Ära halvusta teisi, ära valeta, ära kasuta ära endast nõrgemaid ja rumalamaid jne. Mõeldes täna tänu valimistele eriliselt tähelepanu all olevale poliitikale, peame aga tõdema, et selle valdkonna suhtekorralduse eetilised normid on kuskil mujal. Või õigupoolest neid ei olegi. Samas on Eestis selgelt eluvaldkondi, kus teiste tegemistest rääkimist ja selle hindamist või halvustamist heaks tooniks ei peeta. Või vähemalt avalikult rääkimist.

Tegelikkuses maksab siiski tõde, et tõenäoliselt tuleb igal suhtekorraldajal vahel vastuollu minna ka eetiliste tõekspidamistega, sest päeva lõpuks on kõige olulisem siiski tulemus. Üks on siiski oluline, valetada tõepoolest ei tohi. Küll aga tuleb vaadelda kogu suhtlemise ja kommunikatsiooni värvipaletti ning silmas pidada, et pooltoone on sellel piiritult. Ehk siis ära valeta aga selle vältimiseks ei pea tingimata ka täit tõde välja ütlema.

Suhtekorraldajal on oma tööd omad eesmärgid ning tihti ei pruugi need ühtida näiteks ajakirjanike ja avalikkuse soovide ja eesmärkidega. Hea suhtekorraldaja suudab näiteks ajakirjandust ja avalikkust oma tagasihoidlikul moel suunata nii, et tema soovid muutuvad auditooriumi tahtmiseks ning tema tõde muutub ka auditooriumi tõeks. Ja seda ilma, et auditoorium seda endale teadvustaks. Ebaeetilise ja vähetulemusliku vahele siin aga võrdusmärki panna ei saa.

Järgnevalt vaatlen paari käesoleva valimiskampaania sündmust ning katsun leida neis oma positiivsed ja negatiivsed tahud ning hinnata nende tulemuslikkust.

Veebruari viimasel päeval esinesid seekordsetel valimistel kandideerivad 22 üksikkandidaati avaliku pöördumisega ajakirjandusele, avalikkusele ja Vabariigi Valimiskomisjonile. Pöördumise sisuks oli üksikkandidaatide mure selle pärast, et valijad ei mõista täpselt, kuidas jaotuvad nende antud hääled juhul, kui nende usaldusisik valmiskünnist ei ületa. Pealtnäha igati põhjendatud probleem. Ja ka sisuliselt. Pöördumisest oli kahtlemata ka kasu, sest seda kajastasid kõik meediaväljaanded. Ning lisaks uudislugudes pöördumisest rääkimisele, selgitati lühemalt või pikemalt ka seda, mis üksikkandidaatidele antud häältest ikkagi saab.

Omaette küsimus on aga see, kas üksikkandidaate kannustas sellist pöördumist tegema tõepoolest mure valijate pärast, või andis tõuke avalikuks esinemiseks soov ise silma paista. Eesti poliitmaastikul on üksikkandidaadid olnud alati külanarride rollis – ei suuda nad erakondadega võistelda valimiskulutustes, kampaania ulatuses, silmapaistvuses ega ka tõsiselt võetavuses.

Julgen arvata, et ka seekord ei muretsenud üksikkandidaadid mitte niiväga valijate vaid iseenda silmapaistvuse pärast. Ning pöördumise eesmärgiks oli soov rohkem püünele pääseda ja seeläbi valijatele silma paista. Ning see õnnestus neil suurepäraselt. Ajakirjandus neelas konksu alla ja kirjutas ohjeldamatult nii pöördumisest, selle kommentaaridest, kui ka hilisemast vastusest. Sisuliselt ei ilmunud ka ühtegi lugu, mis oleks pöördumise tegelikke motiive avaldanud. Ning ega selleks ei olnud ka tegelikult võimalust – üksikkandidaatide mõtlevam tuumik oli pöördumise sõnastanud viisil, et väga raske oleks olnud selle motiivides avalikult kahelda, sest väga lihtne oleks sellisele tegevusele külge kleepida silti „kas teid siis valijad tõesti ei huvita”. Sestap võib juhtunut nimetada ka populismiks. Ning kindlasti profesionaalseks ja heaks suhtekorraldustööks.

Eetikast rääkides võib aga nagu valatult näiteks tuua noore keskerakondlase Priit Kutseri tegevuse sotsiaalmeedias. Haapsalu lastekodus toimunud tragöödia vapustas tervet ühiskonda. Ning selle sidumine valimiskampaaniaga oli kindlasti küünilisuse tipptase Eesti poliitikas. Selles mõttes jättis Kutser endast maha märgi, mida tõenäoliselt veel aastaid keegi ületada ei suuda. Kahtlemata oli tegemist teadliku suhtekorraldusliku projektiga, mis saanud teoks mitte nooruse rumalusest ja vähesest mõtlemisvõimest, vaid kainest kaalutlusest. Oleks see olnud tööõnnetus, ei oleks härra Kutser hakanud näiteks sotsiaalmeedias poma oponentidega vaidlema. Ning kindlasti oskas ta ka vähemal osaliselt prognoosida meediakära, mi tema sõnavõttude ümber tõusis.

Ajakirjanduses ja avalikkuses on Kutseri sõnavõtte täiesti õigustatult nimetatud ebaeetiliseks. Tema tegevus oli ebaeetiline nii inimlikus kui suhtekorralduslikus mõõtmes. Avalikult ei ole aga analüüsitud, kas oma eabaeetilisuse tõttu oli see ka ebaõnnestunud või ebaprofessionaalne tegu. Sellele nii kerge vastata ei ole.

Valimiste ajal toob edukas suhtekorraldus lisahääli, ebaedukas aga kärbib nende hulka. Sestap võimegi küsida, ka Kutseri avaldused jätsid Keskerakonna mõne hääleta või mitte. Julgen arvata et ei. Keskerakonna valija on parteile ja tema juhile truu ning see truudus kandub üle ka juhi jüngritele. Paar ebaeetilist avaldust seda truudust ei murra. Need, kellele mõjusid Kutseri sõnad kui vastukarva pai, ei oleks aga Keskerakond toetanud ka ilma Kutseri sõnadeta. Ehk siis tulemus on neotraalne – hääli juurde ei võidetud aga ei kaotatud ka.

Eesti poliitilist kommunikatsiooni iseloomustab tihti katsetamine ja piiride otsimine. Ning Kutseri sõnavõtt osalt just seda oligi. Rahva meelestatust sellises olukorras on raske hinnata, samamoodi nagu oli tollel hetkel raske prognoosida teiste erakondade käitumist. Valitsuserakonnad lubasid Haapsalu põlenguohvritele igakülgset abi, kuid ei teinud sellest oma poliitkampaania ühte osa. Aga oleksid võinud teha ning Eesti poliitkultuuri arvestades ei oleks selles midagi ennenägematut olnud.

Ehk siis Priit Kutser proovis, kuid välja tulnud. Ei sündinud miskit head aga ka mitte halba.

0 kommentaari | Jaga:

Sildid: suhtekorraldus

Suhtekorralduse professionaalsus

Suhtekorralduse eesmärgiks on, nagu nimigi vihjab, suhteid korraldada – seda võiks võtta kõige lihtsama definitsioonina. See tähendab suhete korraldamist organisatsiooni (ettevõtte, riigiasutuse vms.) sisestruktuuris ja ka suhetes sihtgruppide ja muu avalikkusega. „Suhete korraldamine“ on küll mõnevõrra lihtsustatud idee selle valdkonna reaalse tähenduse kohta, aga arvestades, et kõik organisatsioonid, kes on avalikkusele rohkem või vähem nähtavad, nende jaoks on väga oluline nende kuvand esiteks nende gruppide seas, kellele nende tegevus otseselt on suunatud (sihtgrupid), teiseks ka kogu laiem avalikkus, kellega nad kokku puutuvad. Ja vastava kuvandi loomiseks ja hoidmiseks on elulise tähtsusega igasugune suhtlemine. Suhtekorralduse esmane idee (vähemalt autori nägemuse kohaselt) ongi nende suhete ja infoliikumise sihipärane korraldamine.

Tegemist ei ole siiski pelgalt mainekujundusega. Avalik kuvand on igasuguse organisatsiooni jaoks oluline, aga see on vaid üks tahk avalikust suhtlemisest ja ka selline passiivsemat laadi. Igasugune ettevõte või kellegi huve esindav ühing tahab, et tema sõnumid ja tema tegevus jõuaks õigel viisil õigete inimesteni. Suhtekorraldaja ülesandeks ei ole näiteks korraldada firma tegevust, see otsustatakse muul tasandil, aga tema vaatab, et info vastavatest otsustest jõuaks õigete inimesteni, nii et firma saaks sellest optimaalselt kasu – kasu siis kõige laiemas mõttes; mitte ainult kasvavat käivet, aga ka klientide usaldust ja head mainet avalikkuse silmis; lisaks ka seda, et on tagatud vajaliku info tõrgeteta liikumine (s.t. firma seisukohalt vajaliku, mitte igasuguse info).

Et mitte väga idealistlikult kogu seda teemat käsitleda, tuleb siiski arvestada, et suhtekorraldaja tegutseb ennekõike firma (või ka igasuguse muu organisatsiooni) huvides, ja võib arvata, et on küsimusi, mille puhul ei ole kõige pragmaatilisem viis kogu olemasolevat infot ausalt lagedale tuua. Kujutame ette, et tegemist on mõne ärilise otsusega, mis teenib nii ettevõtjate kui ka tarbijate huve pikemaajaliselt, kuid konkreetne otsus hetkeolukorras ei kõla kuigivõrd atraktiivsena – selleks võib olla näiteks hindade tõstmine või siis mingi hulga töötajate koondamine (tõsi, selliste otsuste juures sageli on ka neid, kes ei pruugi võita ka pikemaajaliselt).

See on sedalaadi info, millest firma tahab oma tarbijaid ja laimat avalikkust kuidagi „delikaatsemalt“ teavitada. Ühest küljest on suhtekorraldaja seega justkui diplomaatiline vahendaja, kes hoiab osapooli rahus ja ennetab võimalikku äkilist pahameeletormi. Teisalt on sel puhul tegemist organisatsiooni jaoks võrdlemisi mugava vahendiga, kuidas avalikkkuse otsekohese teavitamise eest osavalt ära põigelda. Seega oskusliku suhtekorralduse ja manipuleerimise vahel on võrdlemisi õhuke piir.

Küsimus sellest, kas suhtekorraldus kasutab eetilisi võtteid, on igaljuhul oluline siinkohal. Kuna tegemist on põhilise lüliga organisatsiooni tegevuse ja avalikkkuse vahel, siis seal kohas on võimalik suurel määral infot moonutada, filtreerida või muul viisil sellega manipuleerida. Professionaalne lähenemine suhtekorraldusele aga peaks toimima ilma selliste ebaeetiliste võteteta, muuhulgas vältides sellega ka võimelikke probleeme ja arusaamatusi, mis sihtgruppide ja avalikkuse ebaausa informeerimisega kaasneda võivad.

Rääkimaks lähemalt professionaalsest suhtekorraldusest, kasutan näitena praamipiletitele veebruari alguses kehtestatud soodustuste süsteemi (Saarlaste praamisõidu soodussüsteem on liiga keeruline, 2011). Probleeme tekitas nii see, et süsteem oli reisijate jaoks arusaamatu ja keeruline, ning kuna soodustus kehtib ainult saartel elavate inimeste elukohajärgsel liinil, tundsid teiste maakondade elanikud end ebaõiglaselt kohelduna (Teder ei välista praamisoodustuste asjus menetluse alustamist,

2011).

Lühidalt öeldes, kehtib soodustus Saaremaa ja Hiiumaa elanikele vastavalt elukohajärgsetel liinidel ja soodustus on 50 protsenti. Muudatus hõlmas ka erineva suurusega soodustusi liinibussidele ja haagistele. Ühiseks läbivaks tingimuseks on see, et hinnaalanduse saamiseks tuleb piletikassas esitada ID-kaart, mis tõendab siis reisija elukohta (http://www.tuulelaevad.ee/webroot/cm/index.php?idc=1021003100013781000, 2011). Siintoodud leheküljel, kus info soodustuste kohta on, on see esitatud võrdlemisi kaootiliselt ja tegelikult on märgatavalt keeruline olulist ebaolulisest eristada. Näiteks fakt, et oluline on esitada ID-kaart, ei ole piisavalt nähtav – see informatsioon on seal olemas, aga see kaob muu teksti sisse lihtsalt ära. Nagu Tarbija 24 artikkel välja tõi, on üheks oluliseks probleemiks pikad praamijärjekorrad, kuna inimesed on segaduses ega tea, mis dokumendi nad pileti ostes peaksid esitama.

Artikkel kirjutab:

Väinamere Liinide teenindusjuht Anu Hiiuväin tunnistas, et ID-kaardiga sooduspileti saamise praegune süsteem on kohmakas. «Me ei saa kuidagi sundida inimesi ennast kiiremini liigutama ja varem sadamasse tulema, see aga tekitab järjekordi ja laevast maha jäämist,» rääkis ta.

Ehkki töötajad on juba asjaga harjuda jõudnud, ei saa osa reisijaid ikka veel päris täpselt aru, millist dokumenti näitama peab. Selgitamist ja ootamist on palju, sest süsteem on küllalt keeruline. «Loomulikult teeb tigedaks, kui tuled kümme minutit varem sadamasse, aga praamist maha jääd ja kaks tundi järgmist ootama pead,» lausus Hiiuväin.

Teenindusjuht tunnistas küll, et süsteem on puudulik ja reisijad on segaduses, samas ei ole loos toodud loogilisena näivat järeldust – ID-kaarti ei olnud piisavalt rõhutatud. Selle põgusa informatsiooni põhjal, mis Postimehe ja Väinamere Liinide vahendusel ilmneb, võib oletada, et firma ei olnud kõige olulisemaid detaile piisava selgusega klientideni viinud.

Professionaalne variant suhtekorralduse tööst antud olukorra olnuks korraldada kampaania, mis oleks justnimelt keskendunud ID-kaardi põhistele piletitele, rõhutamaks just seda ID-kaarti sealjuures (autor ei saa kindlalt väita, et seda ei tehtud, aga siin tekstis võetakse eelduseks, et sellist kampaaniat läbi ei viidud – oletus, mida toetab ka klientide üleüldine segadus piletimüügi tingimuste suhtes).

50 protsenti on ka iseenesest väga suur soodustus piletihinnale – ettevõte oleks saanud selle väga soodsalt enda kasuks pöörata, näidates, millisel määral nad oma Saaremaa ja Hiiumaa klientidele vastu tulevad. Paraku oli tulemus aga hoopis vastupidine – inimesed olid segaduses ja praamijärjekorrad venisid. Avalike suhete osakond oleks aga saanud pöörduda otseselt Saare- ja Hiiu maakonna elanike poole kuulutada, kuivõrd hea ja soodne hinnaalandus neil saarte elanikele on, tekitades sellega positiivse sõnumi.

Rääkides nüüd konkreetselt saarte elanikest, on selle küsimuse juures esindatud veel teine sihtgrupp – mandriinimesed, kes samuti praamiliiklust kasutavad, kuid kellele antud soodustus ei kehti. Otsus põhjustas teatavat pahameeletormi teistes maakondades elavates inimestes – vähemalt, mis puudutab kommentaare Postimees Online-is eelpooltoodud uudisloole. Üks konkreetne kommentaar võtab probleemi kokku järgmiselt:

Loomulikult peavad piletihinnad olema ühesugused kõigile. Nagu ülalpool öeldi - kogu Eesti doteerib neid praame.
Võibolla kellelegi meeldiks hoopis selline variant et saartele sõit on odavam saarte elanikele ja mandrile sõit tehakse odavamaks läänlastele?

Sellest tajutud ebaõiglusest oli ka ajendatud õiguskantsleri sekkumine, kes pidas võimalikuks alustada antud teemal menetlust. Seega võib ühe osapoolena siinjuures välja tuua ka riigi, kes peab kontrollima eraettevõtete tegevuse õiguspärasust ja sellega ka elanikkonna kui tarbijate huve kaitsma. Suhtekorraldaja ei oleks küll ettevõttepoolse otsuse sisu (ja seega ka selle seaduselevastavust) kuigivõrd muutnud, aga ta oleks saanud osapooli kursis hoida – õiguskantsler ka alles oletas, et menetlus on võimalik, ta ei osanud kindlalt öelda, kas on alust seda algatada.

Põhiprobleem paistabki kogu juhutmi juures olevat see, et asjaosalised ei ole piisavalt informeeritud. Lõppude lõpuks on üldpilt selline: saarte elanikele pakutakse võimalust saada märkimisväärset soodustust, millega kaasneb üks tehniline lisadetail (ID-kaardi esitamine), mandriinimeste jaoks ei muutu sisuliselt midagi (välja arvatud see „doteerimise“ küsimus, millega võib loomulikult kaasneda teatav piletihindade tõus mingil ajaperioodil). Loomulikult ei ole olemas ideaalset lahendust, aga õigesti koordineeritud infoliikumine oleks olukorda tõenäoliselt märkimisväärselt päästnud.

Eraldi küsimus on see, kuivõrd eetiliseks antud otsust üleüldse saab pidada. Fakt on see, et praamiliiklus ei ole ühesuunaline ja kellel on vaja praamiga sõita, sellel tõenäoliselt on selleks ka hea põhjus. Kujutluspilt, justkui oleksid saarte inimesed keset merd suletud ja väärivad seega soodsamat pääsemisvõimalust, selgelt idealiseeritud arusaam ega kirjelda tegelikku olukorda piisava täpsusega. Aga võttes antud olukorra aluseks, oleks suhtekorralduspool saanud sellegipoolest paremat teavitustööd osapoolte vahel teha.

Allikad:

Saarlaste praamisõidu soodussüsteem on liiga keeruline (2011). Tarbija 24. http://www.tarbija24.ee/?id=386316, 01. 01. 2011.

Teder ei välista praamisoodustuste asjus menetluse alustamist (2011). Postimees. http://www.postimees.ee/?id=394414, 01. 01. 2011.

http://www.tuulelaevad.ee/webroot/cm/index.php?idc=1021003100013781000 (2011).

0 kommentaari | Jaga:

Sildid: suhtekorraldus

Professionaalne ja ebaprofessionaalne suhtekorraldus

 Suhtekorraldus on side organisatsiooni või isiku ja ühiskonna vahel. Suhtekorraldus tagab hea suhte inimeste ja organisatsiooni/isiku vahel. Suhtekorraldaja õpetab oma kliente õigesti käituma ning rahva huve tajuma. Suhtekorraldus on pidev protsess ning rahva usalduse võitmiseks on vaja vastu võtta õigeid otsuseid ja teha pikaajaline plaan, mis tekitaks inimestes turvalise tunde.

 Suhtekorraldaja ülesanne on luua enda poolt esindatavast organisatsioonist või isikust avalikkuses võimalikult meeldiv ning esinduslik kuvand. Suhtekorraldaja saab välja käia oma idee ning pakkuda välja õige suuna, kuid on äärmiselt oluline, et ka teine pool mõistaks, mida suhtekorraldaja soovib saavutada. Ainult siis, kui mõlemad pooled mõistavad, milline on ühine eesmärk ning kuidas seda saavutada, võib tekkida hea koostöö ja edu suhtekorraldaja ning esindatava kliendi vahel.

 Suhtekorraldus peab olema kasvõi sellepärast eetiline, et suhtekorraldaja peab kaitsma ka oma elukutse kaasesindajate mainet. Suhtekorradlust peetakse tihti natuke ebaeetiliseks ja „räpaseks“ ning arvatakse, et suhtekorraldajad on valmis firma kasumi suurendamise nimel võltsima, vassima ja valetama. Tegelikkuses  pole legaalsetes ärides sellistel suhtekorraldajatel kohta. Peale isikliku ning firmasisese vastutuse lasub suhtekorraldajal ja sotsiaalne vastutus, sest tema töö mõjutab mitmeid sotsiaalsed sfääre.

 Paraku on olukordi, kus suhtekorraldaja peab vastutama ka oma klientide vääratuste eest ning nõustama neid ka siis, kui nende käitumine suhtekorraldajale väga vastumeelne on. Just sellist diilemmat lojaalsuse ning eetika vahel näitlikustab järgmine väljamõeldud juhtum, kus „Superstaari“ saate neljanda hooaja võitja Martin paljastab Tartu öölokaalis „Tige konn“ show käigus oma meheau. Kuna kontsert algas kell 21.00, lasti sisse ka nooremaid fänne. Seega oli kontserdil oli palju alaealisi kuulajaid, kelle ees laulja ekstsenriline trikk kohatuna mõjus. Noorte vanemad said intsidendist teada lokaali koduleheküljel avaldatud kontserti fotodelt ning võtsid ühendust „Tige konna“ programmikordinaatoriga ning hiljem ka Martinit esindava plaadifirma Hard Records kommunikatsioonijuhiga. Vanemad soovivad, et kontserti piletite raha tagastataks kõigile soovijatele ning et Martin astuks meedias üles avaliku vabandusega.

 Professionaalse suhtekorraldaja vaatevinklist peaks suhtekorraldaja keskenduma eelkõige sihtgrupi probleemile ning huvidele ning selgitama Martinile, et sel korral mindi ehk tõesti üle piiri ning austusväärse maine säilitamiseks on tingimata vaja avalikult  vabandada. Raha tagastamine võib osutuda aga keerulisemaks ning sõltub juba plaadifirma majanduslikust olukorrast. Hästi sõnastatud vabanduse puhul võiksid vanemad sellest isegi mööda vaadata. Selgeks sihtgrupiks on selles juhtumis noored ja nende vanemad. Kui vanemad pole väga vihased või kui klient ei soovi avalikult välja astuda võib suhtekorraldaja ise oma kliendi nimel vabandada. Vabandus võiks kõlada umbes nii :"Vabandan kõikide vanemate ees, kes oma alaealistele lastele  pileti ostsid. Minu kliendil ei olnud soovi Teid ega Teie lapsi ebamugavasse olukorda panna. Mu klient arvas, et tegu oli vanema publikumiga ning lubab, et rohkem ettemõtlemata "lavatrikke" ta ei tee. Martin loodab, et tema käitumine ei mõjuta tema mainet ning et noored jääksid tema kuulajateks ka edaspidi."

Kanaliteks võiks suhtekorraldaja kasutada Elu24 portaali, mida loevad paljud noored. Kindlasti on tähtis, et vabanduse kõrval oleks ka staari foto. Valiksin Martinist moekas riietuses pildi, kus on selgelt kõik ta kehaosad siiski kaetud. Jätaks pildile kindlasti taha paistma ka bändi, kuna see meeldib noortele. Selline käitumine jätaks Martinist laheda ning fännisõbraliku kuvandi ning sellist mainet Martin tõenäoliselt ka soovib.

 Vanematele lähemale saamiseks peaks suhtekorraldaja kasutama tõsiselt võetavat päevalehte, näiteks "Eesti Päevalehte". Kõrvale valiks kindlasti pildi mõnest heategevuskontserdist, kus Martin esinenud on. See jätaks vanematele mulje, et tegelikult on noorel mehel süda õiges kohas ning tegemist oli ühe apsakaga. Pildil võiks mees siiski laulda, mitte niisama seista, kuna mulje võiks olla asjakohane. Martin võiks olla pildil emotsionaalselt laulmas, samas võiks taustal olla mõni teine suurkuju Eesti muusikas, keda kindlasti kõik usaldavad (näiteks Rein Rannap, Tõnis Mägi).

 Samuti ei tohiks suhtekorraldaja oma vabandusi üle reklaamida, kuna see tooks tema kliendi veale liiga suure meediakajastuse. Kahest meediakanalist piisab. Suhtekorraldaja ei tohi kordagi ühepoolselt õigustada oma kliendi käitumist, kuna see jätaks ebaprofessionaalse ning kallutatud mulje.

Professionaalne suhtekorraldus tagab firmale/isikule stabiilsuse isegi siis, kui ta teeb vea või satub kriisiolukorda. Õige lähenemine pehmendab selliseid eksimusi. Isiku puhul suudab professionaalne suhtekorraldaja õpetada oma kliendile, kuidas suhelda suure publikuga. Suhtekorraldaja professionaalne töö suudab tagada kliendi heaolu.

Konkreetses olukorras oleks ebaprofessionaalne hakata Martini tegu agressiivselt õigustama ning rahulolematule vanematele öelda, et Martini teos polnud midagi mainimisväärset ning et vanemad oleksid pidanud aimama, et alternatiivse muusika üritustel nii mõndagi ekstreemset juhtuda võib. Eriti negatiivse mulje saaks staarist jätta ka siis, kui suhtekorraldaja hakkaks vanemaid  solvama öeldes neile, et nad on vanamoodsed ning ei mõista tänapäeva moodi ja kunsti. Sellisel juhul jääb mulje nagu staar tahab märku anda, et tema loomingu mõistmiseks on vanemad liiga rumalad ning see mõjuks väga ülbena.

 Ebapädev ja ebaprofessionaalne suhtekorraldus võib rikkuda organisatsiooni või isiku maine jäädavalt. Valesti lahendatud eksimus võib maksta karjääri. Avaliku elu tegelaste puhul võid leida mitmeid näiteid, kus halb PR on muutnud halva olukorra veelgi lootusetumaks. Jääb mulje, et head suhtekorraldust alahinnatakse ning võetakse iseenesestmõistetavalt ning pannakse tähele vaid eksimusi. Kui inimesed ja organisatsioonid mõistaksid paremini suhtekorralduse olulist rolli poleks nad ehk kommunikatsioonijuhi palkamisel nii skeptilised ning mitmed saatuslikud vead  Eesti meediamaastikul võiksid tulevikus jääda tegemata.

0 kommentaari | Jaga:

Sildid: suhtekorraldus, maine

Suhtekorraldus, 1.töö

 Suhtekorraldus – mis ja milleks

Suhtekorraldus – mis see veel on? Tegemist on ju professionaalsete valetajatega, kelle ülesandeks on rääkida must valgeks ning panna kuulajad uskuma nende väljamõeldud lugu. Ei, see on firma viis jagada temast huvitatud avalikkusele tõest infot, mis selgitab toimuva tagamaid, jättes samas firmast positiivse mulje. Mulje – kes usub seda muljet? See on vaid jutt, päästmaks oma nahka. Aga me elamegi lugudes ning oleme osa sellest, kellena meid kujutatakse,  jutud meist mõjutavad omakorda meie käitumist ning rääkides seda, mis on õige ja hea, hakkamegi lõpuks toimima nii, nagu meilt oodatakse.  No kellele neist juttudest kasu, inimesed usuvad ikka seda, mida nad oma silmaga näevad. Ainus, kes suhtekorraldusest võidab, on see tüüp, kes osutatud teenuse eest roppu pappi taskusse topib.

Selline võiks olla kujutletav arutelu, kui saavad kokku erinevad inimesed, kellel on oma nägemus ja ettekujutus suhtekorraldusest. Lihtne on rääkida sellest, mis on arvuliselt mõõdetav ja tükiliselt kokkuloetav, sest asjad on konkreetsed ja kõigile üheselt arusaadavad. Hoopis keerulisem on ühist arusaama leida pehmetes erialades, valdkondades, kus tööriistaks on sõna  ning töö tulemused on hinnatavad kvalitatiivselt. Keerulisemaks teeb selle veel asjaolu, et meie hulgas on palju neid, kes on pärit ühest teisest ühiskonnast, kus sõnal oli suur jõud ning demagoogilisi võtteid kasutades öeldi alati seda, mida rahvas pidi uskuma. Teisitimõtlejaid olla ei saanud. Küllap praegugi on meie sees hoiak, et see, mida räägitakse, on sageli puru silma ajamine, et me ei näeks asju nii, nagu need on.

Millisena defineeriksime suhtekorraldust meie, tudengid, kes ei tea suhtekorraldusest midagi, ometigi tahtes omandada seda salapärast tarkust ning saada kätte arvestust, mis viib meid lähemale hinnatud lõpudiplomile.

Suhtekorraldus – see on plaanipärane ja pidev kommunikatsioon organisatsiooni ja huvigruppide vahel, tagamaks organisatsioonist adekvaatse ja positiivse kuvandi tekkimist ja püsimist ning aidates selliselt kaasa organisatsiooni strateegiliste eesmärkide saavutamisele.

Igal organisatsioonil, mis tahab areneda ning püsida konkurentsivõimelisena teiste omasuguste seas, tuleb oma eesmärkide saavutamiseks teha koostööd avalikkusega, teiste organisatsioonidega ja üksikisikutega. Tegevuse käigus tekib teistel ettekujutus, millised on selle organisatsiooni eesmärgid, põhiväärtused ja missioon. Ma võime need sõnastada või mitte, kuvandi endast loome niikuinii. Info, mis inimesteni jõuab, kujundab nende arusaamu ja tõekspidamisi organisatsioonist, samas ilma suunamata tõlgendavad inimesed infot oma mätta otsast. Kogu info on tõlgendatav, sest vähe on neid isikuid, kes omavad organisatsiooni eesmärkidest täpset ettekujutust. Info tõlgendamist mõjutavad aga inimeste varasemad kogemused, ettekujutused, eelarvamused ning muud tegurid, mille tulemusena tekib igal indiviidil organisatsioonist veidike erinev ettekujutus.

Neli pimedat meest, kes ei ole kunagi varem kohanud elevanti, kohtuvad elevandiga ning kobavad teda, püüdes seda uut nähtust mõista ja kirjeldada. Üks haarab londist ja teeb järelduse, et elevant on nagu madu. Teine uurib üht jalga ja kirjeldab elevanti kui puud. Kolmas leiab elevandi saba ja teatab, et elevant sarnaneb köiele. Neljas pime leiab aga elevandi külje ning jõuab järeldusele, et elevant on nagu müür.

Ettekujutusega organisatsioonist on samamoodi. Kui puudub pidev ja kavandatud suhtekorraldus, kujutab igaüks pimedana üht ja sama asja – elevanti, kirjeldades seda siiski  täiesti erinevalt.

Suhtekorraldus on tegevuste kogum, mis loob organisatsioonist ettekujutuse, mis vastab selle eesmärkidele.

Mees kaotab töö, või ei ole ta isegi vaevunud seda otsima, ning kogu raha on otsas. Tarvis on süüa, maksta toasooja ja muude teenuste eest. Mida teha? Kust leida vahendeid? Alandlikult läheb ta tuttavate ja naabrite juurde ning räägib südantlõhestava loo voodihaigest naisest ning selle surnud emast, kelle väärilisteks matusteks on tarvis raha. Kuna jutt oli nii usutav, jõuab see nii ühe kui teise südamesse ja rahakotirauad avanevad. Rõõmuga läheb mees koju, ostab süüa, juua ning naudib elu. Peagi on aga saadud vahendid otsas ning vaja läheb uusi, kuid vahepeal on selgunud naabritele, et mehel ei olegi naist, ämmast rääkimata.

Suhtekorraldaja ei saa rääkida asju, mida tegelikkuses ei ole. Valel on lühikesed jalad, ütleb vanasõna. Pettus tuleb peagi ilmsiks ning koos valede paljastumisega kaob ka usaldus organisatsiooni ja selle tegevuse vastu. Plaanimajandusega ühiskonnas ei ole see kaotus, turumajanduses aga tuleb peagi konkurent, kes võtab üle nii koostööpartnerid kui kliendid ning petist ootab ees pankrotimenetlus. Jah ja ei.  Maailm ei ole must-valge, teisi lollitav organisatsioon võib eksisteerida veel aastaid, saavutamata siiski oma potensiaali ning võitmata turuosa, mis oskusliku suhtekorraldusega oleks kättesaadav. Suhtekorraldaja saab jagada ainult tõest informatsiooni.

Millise mulje me jätame?

Ebaprofessionaalne suhtekorraldus

Kell on 12.00 ja 100 transiitreisijat ootavad 2 tunni pärast väljuvat lendu.

30 minutit enne tähtaega ilmub elektroonilisele tahvlile teade ”lend edasi lükatud”. Varsti järgmine teade ”2 tundi edasi lükatud”, siis jälle. Reisijad otsivad informatsiooni lennufirma esindajatelt, need rahustavad. Kohe-kohe saavad tehnilised põhjused kõrvaldatud. Siis ilmub teade ”reis edasi lükatud 6 tundi”. Pahased reisijad suunduvad firma esindajaid otsima, neid aga pole.  Leitakse üles vahetuse ülem ja piiratakse sisse. Adekvaatset informatsiooni ei ole ka temal.

Firma organiseerib toitlustamise, aga lennu väljumise kohta teavet ei anna.

Võtmesõnum – lend ilmselt jääb ära ja reisijatel tuleb hakata otsima võimalust kojulennuks.

Vihased reisijad ähvardavad blokeerida teiste lendude väravad, kohale kutsutakse korrakaitseüksus.

Lõpuks, kell 04.30, leitakse asenduslennuk.

Lennufirma maine on tõsiselt kahjustatud.

Professionaalne suhtekorraldus

Reisifirma esindaja suhtleb isiklikult reisijatega, vabandab ja edastab pidevalt informatsiooni olukorrast. Pikema viivituse korral teatab ta plaanist hoolitseda erivajadustega reisijate eest (lastega reisijad, pensionärid,  haiged) ja korraldab toitlustamise.

Võtmesõnum – me hoolime ja teeme kõik endast oleneva.

Mõlema kirjeldatud variandi puhul on sihtgrupiks nii antud hetkel lennujaamas viibivad reisijad kui kõik tulevased potentsiaalsed reisijad.  Negatiivne kogemus levib kas ajakirjanduse või kogemuse osaks saanud reisijate kaudu potentsiaalsete klientideni, kes sellest mõjutatuna teevad edasisi otsuseid lennufirma valikul. Positiivne kogemus levib vähem, ent siiski.

Ebaprofessionaalse suhtekorralduse puhul välditakse otsest kontakti sihtgrupiga, sest suhtlemine on ebamugav. Info edastatakse infotahvli või kolmandate isikute vahendusel, kellest ei sõltu probleemi lahendamine.  Professionaalse suhtekorralduse korral edastatakse infot pidevalt, tuues välja nii negatiivse (lennuk on katki) kui ka positiivse info (tegeleme probleemi lahendamisega).

Kuigi probleemi vältimine on psühholoogiliselt lihtsam kui sellest kõnelemine, loob professionaalne suhtekorraldus eeldused probleemi lahendamiseks. Professionaalse suhtekorraldusega edastatakse sihtgrupile positiivne sõnum, andes mõista, et kuigi olukord on hetkel klientidele vastuvõetamatu, on see samavõrd vastuvõetamatu ka firmale, kes tegeleb selle lahendamisega. 

Ebaprofessionaalse suhtekorraldusega võib saavutada lühiajalise edu,  mis teatud juhtudel võib anda ka lahenduse. Samas suuremate probleemide korral ei ole lühiajalisest lahendusest kasu, sest tarvis on sihtgruppide pidevat varustamist värke ja asjakohase informatsiooniga, näidates et organisatsioon tegutseb pidevalt oma sihtgruppide huvides.

Olukord võib olla halb, ent kui organisatsioon tunnistab viga ning teeb selle parandamiseks kõik endast tuleneva, andes sihtgruppidele adekvaatset infot toimuvast, tekib või säilib sihtgruppide usaldus organisatsiooni vastu. Samas on just usaldus see kapital, mis tagab organisatsiooni pikaajalise edu.

Ebaprofessionaalse suhtekorralduse tulemuseks võib olla klientide rahulolematuse suurenemine ning usaldamatuse teke, mis paratamatult toob kaasa probleemid organisatsiooni strateegiliste eesmärkide saavutamisel.

0 kommentaari | Jaga:

Sildid: suhtekorraldus, maine